TOITUMISNÕUSTAJALT

Meie mõnus söögiaeg

„Nojah, aga enam me sellest ei räägi,“ lisas ema, „sest söögiajal peab inimestel hea olema.“

Nii just ema ütleski: „Söögiajal peab inimestel hea olema.“ Sedasama arvas ka Väikevend.

Ning neil oli tõepoolest hea olla, kui nad kõik koos laua taga istusid ja kõikvõimalikke asju arutasid.

(A. Lindgren „Väikevend ja Karlsson katuselt“)

Söömine on üks neist tegevustest, mis saadab inimest läbi terve elu. Veelgi enam, süüakse ju iga päev ja lausa mitu korda. Kui võtta näiteks eelduseks, et inimene kulutab söömisele päevas kokku keskmiselt 1 tunni – ja see aeg on erinevatel andmetel tegelikkuses pisut pikemgi – siis on ta 40-aastaseks saades ainult süües veetnud juba tervelt poolteist aastat oma elust! Võib öelda, et teatud nurga alt vaadates justkui keerlebki kõik ümber söömise. Seda tuleb planeerida ja sellega arvestada; söömine mõjutab mitmeid teisi tegevusi ja üldist päevarütmi, energiataset, sageli ka meeleolu ja veel muudki.


Söömisega seoses räägitakse rohkem sellest, mida süüa ja vähem sellest, kuidas süüa. Ehk siis rohkem toidust ning vähem näiteks sellest, milliseid tundeid söömine tekitab või üldisemalt, millises õhkkonnas süüakse. Ometigi on mõlemad asjad söömise juures samavõrra olulised. Kui inimene kulutab kokkuvõttes mitu aastat enda elust söömisele, siis ei ole ju kaugeltki vähetähtis, kuidas ta ennast kogu selle pika aja vältel tunneb.


Miks peab siis inimestel söögiajal hea olema? Üldine kõrgenenud stressitase võib ühest küljest küll teatud toimetulekumehhanismina suurendada isu näiteks magusa, tugevalt soolase ja rasvase toidu järele, mis ei ole pikemas perspektiivis kuigi hea tervislikkuse seisukohalt. Samas aga muutub vahetus intensiivses stressiolukorras söömine pigem teisejärguliseks vajaduseks. Kui söögiajal on pinge- ja konfliktsituatsioonid tavalised, siis ei ole need tingimused just eriti soodsad isukaks toidu nautimiseks. Organism on häälestunud kontrolli taastamiseks hoopis olukorraga võitlema või sellest põgenema, mitte aga sööma ja toitu seedima. Ilmselt soovib iga lapsevanem, et laps sööks piisavalt mitmekesist toitu, mis aitaks tal püsida terve ning ilusti kasvada ja areneda. Laps võiks ju olla valmis aeg-ajalt proovima uusi maitseid ja võiks ehk vastavalt vanusele teada sedagi, kuidas on mõistlik lauas käituda. Kõiki neid asju tuleb lapsel õppida. Mõne jaoks on see lihtsam, teise jaoks veidi keerulisem ning aeganõudvam. Nii või teisiti õnnestub aga kõige paremini õppida rahulikus, pingevabas ja toetavas õhkkonnas.


Lastele, kellel on mistahes põhjusel probleemid söömisega, on rahuliku ja positiivse söögiaja kogemus muutuste vältimatuks eelduseks. See on nii-öelda universaalne baas, millele toetub lapse turvaline suhe toidu ja söömisega. Edasi tulevad juba rohkem mängu iga lapse individuaalsed eripärad ning saab liikuda lapsele sobivas tempos ja sobivate sammude abil järgmiste eesmärkide poole. Teinekord võib aga juba ainuüksi pingete teadlik mahavõtmine tuua leevendust nii mõnelegi söömisega seotud probleemile. See ei pruugi juhtuda siiski üleöö – laps vajab aega, et uskuda seda muutust, tajuda selle püsivust ning tunda ennast söögiajal alati kindlalt ja turvaliselt.


Võiks oletada, et söögiaja väliseid probleeme on ehk lihtsam lauda istudes teadlikult kõrvale jätta – nii nagu Väikevenna ema otsustas söömise ajal mitte enam rääkida Karlssonist ja tema hiljutistest pahategudest. Keerulisem võib lugu olla siis, kui peamiseks stressiallikaks on söömine ise. Tüüpiline näide ongi siin vähe ja valikuliselt söövad lapsed, keda murelikud vanemad üritavad vaheldumisi meelitades ja pahandades mõnda toitu sööma saada, tehes seda teinekord ehk isegi „eesmärk pühitseb abinõu“-põhimõttel. Või on probleem ilma selletagi nii terav, et õdusast ja pingevabast olemisest lauas võib vaid unistada. Tekib täiuslik nõiaring, kui söögiaeg on lapse jaoks stressirohke ja ebameeldiv osa päevast, mistõttu väheneb tema üldine valmidus süüa või näiteks mõnda uut toitu proovida, see kruvib aga omakorda pinged laua ääres taas üles.


Söömine ühiselt koos pereliikmetega on lapse jaoks väga arendav ja kogemusena väärtuslik. Seejuures pole oluline, kas sööjaid on lauas ainult kaks (näiteks laps ja vanem) või rohkem. Parimal juhul tajub laps juba beebieast alates, et söögiaeg ongi üks hea aeg, mis ei ole seotud millegi ebameeldivaga ning saab kasvades sellele kogemusele veelgi kinnitust. Kui aga rahulik meel on olnud söögilaua äärest juba pikemat aega kadunud, siis ei pruugi selle taastamine olla alati lihtne. Mõte, et oleme kõik nüüd ja edaspidi rõõmsamad, muretumad ja positiivsemad, on eesmärgina küll õige, aga soovitusena veidi liiga üldine – eriti siis, kui pingeid tekitabki söögiaeg ise. Suuremaid sihte on kõige kindlam saavutada samm-sammult ja igaüks teeb seda pisut erineval moel. Mõnikord võib olla abi ka spetsialistiga nõu pidamisest, et leida see enda jaoks kõige sobivam ja käegakatsutavam esimene muudatus, mis viiks rahulikule söögiajale sammukese lähemale.


Neid asju, mis mõjutavad söögiaja meeleolu ja õhkkonda, on loomulikult väga palju. Mõeldes ainult vahetult söögilauas toimuvale, püüan välja tuua mõned
üldisemad pidepunktid, millele tasub mõelda ja tähelepanu pöörata, et pere söögiajad oleksid (taas) positiivsemad ja pingevabamad:

  • On vana ja vääramatu tõde, et eeskuju on nakkav. See, millisena lapsed näevad ja tajuvad endaga koos söögilauas istuvaid täiskasvanuid, mõjutab tugevalt ka nende meeleolu ja käitumist. Seega tasub eelkõige iseendal teadlikult silm peal hoida. Kui otsustad olla meeldiv ja rahulik lauakaaslane, võid tõenäoliselt juba varsti märgata selle positiivset mõju söögiaja üldisele õhkkonnale.

  • Ajastus on oluline, sellest ei saa üle ega ümber. Kui lapsed on söögiaja saabudes juba liiga väsinud või pole neil lihtsalt veel kõht tühi, siis ei kujune sellest söögikorrast tõenäoliselt ka mõnusat ja rahulikku lauas istumist. Regulaarsed söögiajad, sh planeeritud vahepalad on need, mis aitavad taolisi probleeme ennetada. Mõnikord tasub kasutusele võtta ka mänguline „Köök on suletud“-meetod, kui söögikordade vahelised näksimised kipuvad kontrolli alt väljuma.

  • Erinevate vahejuhtumite puhul võiks mõelda, kas tasub lasta neil väärtuslikku head õhkkonda söögilauas rikkuda. Reaalsus on see, et lastel juhtub süües alatasa midagi. Seega pole mingit mõtet endale liiga kõrgeid ootusi seada, et neis hiljem pettuda. Selle suhtes, kui näiteks beebid süües ennast põhjalikult ära määrivad või toitu maha pillavad, ollakse enamasti siiski mõistvad, mis on ka õige – toiduga „mäkerdamine“ kuulub lapse loomuliku arengu juurde. Suurema lapse äpardusele söögilauas reageeritakse sagedamini negatiivselt ja juba kurjemal toonil. Lapse jaoks on siiski määratult arendavam, kui pahandamise asemel suunatakse teda rahulikult ja konstruktiivselt näiteks tekkinud segadust koristama või selles kaasa aitama. Samuti annab see hea võimaluse väikelapsele vahetult põhjus-tagajärg seoseid õpetada – kuhu asetada tass, et see oleks lauaservast ohutus kauguses jne. Ehk siis võiks proovida näha rohkem võimalusi lapse õpetamiseks ja arendamiseks, mitte vajadust temaga riidlemiseks, sest see loob vaid negatiivseid assotsiatsioone.

  • Kõikidesse toitudesse võiks teadlikult suhtuda positiivselt või neutraalselt, eelkõige mitte anda neile halvustavaid hinnanguid (see on rämps, see teeb sind paksuks/haigeks vms). Toit on toit ja küsimus on vaid selles, kui palju ning kui sageli on üht või teist asja mõistlik süüa. Söögiajal tuleks kindlasti vältida teiste lauas istuvate inimeste toiduvalikute, -koguste ja maitse-eelistuste halvustamist. Sõbralik aasimine, mida kõik osapooled ühtmoodi mõistavad ning mis ei kanna endas tegelikult hinnangut, on veidi teine teema. Kuid näiteks lapsed on selles osas enamasti üsna sirgjoonelised ja olenevalt olukorrast ka tundlikud. Lastele tasub juba varakult õpetada, et toit ei ole lihtsalt kas „hea“ või „halb“, vaid seda saab kirjeldada mitmel viisil ja paljude erinevate sõnadega. Näiteks redisel on tugev ja veidi kibe maitse, mis võib panna keele pisut kipitama. Mõnele see meeldib, teise jaoks tundub aga liiga terav või harjumatu.

  • Sõltuvalt laste vanusest võiks koos nendega paika panna mõned lihtsad ja kõigile jõukohased reeglid, mida on söögiajal sobiv teha ja mida mitte. Näiteks: võib jätta proovimata mõne toidu, kui seda ei soovi, kuid ühegi söögi kohta ei öelda midagi halvasti. Kahtlemata tuleb lastele reegleid meelde tuletada ning neid ikka ja jälle üle korrata, kuid eelnevad konkreetsed kokkulepped aitavad säilitada meelerahu ja olla järjekindel.

  • Ehkki sageli tundub lihtsam lapsele toiduportsjon valmis serveerida, võiks ta hakata endale ise sööki taldrikule tõstma, kui tema areng ja oskused seda juba võimaldavad. Viimane variant toetab palju paremini lapse eneseregulatsiooni (enda keha signaalide ehk nälja- ja täiskõhutunde tajumine ja söömine sellele vastavalt) ja iseseisvust. Samuti välistab see näiteks võimaluse, et laps taldrikule valmispandud toidust mingil põhjusel kohe keeldub, mis tekitab asjatu vastasseisu juba söögiaja alguses. Kui sama toit seisab laual kausis ning laps saab endale söögi ise taldrikule tõsta, on märksa tõenäolisem, et ta seda ka teeb.

  • Kui lapse toitumine valmistab muret, siis on mõistlik seda vaadelda mitte söögikordade kaupa, vaid laiemas perspektiivis ehk päeva(de) või nädala, mõnikord isegi kuu lõikes. Kõik söögikorrad ei pea kaugeltki olema toitumise mõttes ideaalsed. Lapse jaoks on üks stressivaba, ehkki mitte just täisväärtuslik ja tasakaalustatud söögikord kindlasti parem kui sunniviisiliselt söödud tervislik eine. Küll võiks aga seejuures olla pere toiduvalik üldises plaanis mitmekesine. Kui lapse toitumise hindamine ja söögikordade planeerimine tekitab küsimusi, pöördu nõu ja abi saamiseks toitumisnõustaja poole.

  • Nimekas laste toitumise spetsialist ja pereterapeut Ellyn Satter sõnastas juba rohkem kui 30 aastat tagasi nüüdseks laialt tuntud vastutuse jagamise põhimõtte (Division of Responsibility ehk DoR) laste toitmises. Selle üldine sisu on lihtne: nii vanemal kui lapsel on söömisprotsessis oma roll või nö vastutusala, mille täitmise mõlemad osapooled teineteisele usaldavad. Nii vastutab lapsevanem selle eest, mida, millal ja kus süüa ning laps vastutab selle eest, kas ja kui palju süüa. Vastutuse jagamise põhimõte on universaalne, võttes otseselt või kaudselt kokku väga paljud stressivaba söögiaja eeltingimused. Sellel on potentsiaal tuua lisaks kaasa mitmeid positiivseid arenguid lapse toitumises. Et aga kõik toimiks ja tulemused oleksid need, mida ootame, tuleks kindlasti uurida veel lisainfot kõnealuse meetodi kohta. Alustada võib näiteks siit: https://www.ellynsatterinstitute.org/how-to-feed/the-division-of-responsibility-in-feeding/

 

Lapsepõlve söömiskogemused saadavad inimest terve elu ja lapsevanematena saame palju ära teha, et need oleksid positiivsed ja toetaksid lapse tervet suhet toidu ja söömisega. Miks siis mitte seda võimalust kasutada!


Millised on söögiajad Sinu peres? Kui tundub, et need on tihti liiga pingelised ja stressirohked, siis mis võiks olla esimene samm, mis muudaks need senisest rahulikumaks ja mõnusaks? Mis on see, mis aitab Sul ennast söögiajal hästi tunda?

Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja